Autor: Repsupere
Mullamutt on üks igavene …mullamutt! Ajab aedniku ja mitteaedniku juuksed halliks ning vererõhu lakke. Kui näed hoolitsetud peenras mustavat hunnikut kõrgumas. Ja just selle haruldlase lille või põõsa on ta sunnik üles lükanud!
Ma ei hakka siia lisama pilte erinevatest mullamutihunnikutest, kes siis neid ei teaks.
Lahtikaevatud mutihunnik
“Muru asendavaid looduslikke liiva-taimi”
Tõlkija: Seemnemaailm
Põuastel suvekuudel, kui koduõue muru hakkab hoolikale kastmisele vaatamata kuivusest koltuma, imetleme sageli värvikalt õitsevaid teeäärseid liivaseid nõlvu või raudteetamme ja loopealseid. Siin õitseb säravlillade õitega nõmme-liivafee, teisal madalate kuldkollaste puhmikutena harilik kukehari. Luitenõlvadel kasvavad ereda päikese käes õrnvalgete õitega nõmmnelgid. Kuivades liivastes männikutes, päikesepaistelistel nõlvadel ja liivikutel katavad tihedalt maapinda kassikäpa hõbehallid kogumiküd. Need valgust armastavad ja põuda trotsivad liigid on kuivade kasvukohtadega kohanenud kserofüüdid ehk kuivustaimed. Pika aja jooksul on neil välja kujunenud omapärane ehitus, mis võimaldab kõige ökonoomsemalt kasutada pinnase niiskust. Sügavale tungiv hästiarenenud juurestik tagab neile vajaliku vee ka pikka aega kestva põua ajal.
Loe edasi > http://www.seemnemaailm.ee/articles/index.php?GID=268
“Sügisene istutamine”
Oma plussid ja miinused on nii sügisesel kui kevadisel istutamisel. Kuid sügis on käes ja see, mis jäi kevadel istutamata, tuleb nüüd maha panna.
Sügisel istutades jõuab muld taimede ümber kevadeks vajuda, paranevad juurte vigastused, juuresüsteem jõuab paremini areneda. Kogu taim muutub tugevamaks, juurdub ja hakkab kevadel varem kasvama ja arenema. Kevadel on istutamine ajaliselt piiratud, sügisel on aega rohkem. Sügisel istutatakse talvekindlaid põõsaid ja neid, mis puhkevad õitsele varakevadel. Istutamiseks parim aeg on septembri keskpaik – oktoober. Dekoratiivtaimi mrododendronit, elulõnga, veigelat, erikat, ebatsuugat on parem istutada kevadel.
Loe edasi >
http://www.seemnemaailm.ee/articles/index.php?GID=94
“Lasteplatsi rajamine ja sinna sobivad taimed“
Rajades lasteplatsi, muretsetakse eelkõige sellepärast, et mänguala oleks lapse jaoks ohutu, ning seejuures mugav ja huvitav. Eriti hoolikalt valige taimi – mõned levinud aiakultuurid on laste tervisele kahjulikud. Planeerides maamaja või väikese aiamaja territooriumi, ärge hoolitsege vaid enda mugavuse eest, vaid arvestage ka lastega.
Mõtelge kõik pisiasjadeni läbi:
Kus hakkab laps mängima, jooksma, samuti seda, kas taimed, mis te istutasite alpinaariumi, on lapse jaoks ohutud ?
Kuidas ta käitub lilledega, mis kasvavad esinduspeenrasse ?
Kas saab teie aed talle võlu-maailmaks, kus toimetada ilma ohtudeta ?
Proovigem siis heita pilk meie loodud maailmale läbi lapse silmade ja rajada lasteväljak selliselt, et see oleks lapse jaoks võluv, ning samal ajal ohutu.
“Taevatähed, lilled ja lapsed”
Rahvusvahelise Tallinna lillefestivali 2010 lõputseremoonial 28.augustil tunnustati selle aasta parimaid, keda autasustati klaasikunstnik Eeva Käsperi poolt loodud lillefestivali sümboolikaga klaastaiestega ja kuulutati välja Tallinna lillefestivali 2011 teemad. Eeva Käsperi poolt loodud lillefestivali sümboolikaga klaastaiestega autasustati rahvusvahelisel Tallinna lillefestivalil 2010 parimaid viies kategoorias. Parim auhinna kategoorias „Aed kui paradiis“ sai aed nr 27. Autorid Liina Heck ja Julika Korv. Aia nimetus „Taevatähed, lilled ja lapsed“. (allikas: www.tallinn.ee)
“TAEVATÄHED, LILLED JA LAPSED”.
Paradiisi kujundit võib leida mitmete eri maade müütides. Piiblis kirjeldatakse Eedeni aeda, mille Looja istutas ja kuhu pani inimese, kelle loonud oli Paradiisi aeda kujutatakse lopsaka rohuaiana, kus voolavad jõed, kasvavad viljapuud ning kust võib leida vääriskive. Aias kasvasid puud, mille vilju inimene maitsta ei tohtinud. Sinna aeda pani Looja inimese, et ta seda aeda hariks ja hoiaks. Paradiis on midagi, mille järele igatsetakse. See on igatsus vaba ja õitsva elu järele. Paradiisi kujundi abil püütakse väljendada midagi eriti positiivset, midagi muretut, mõnusat, õnnelikuks tegevat, selles on midagi ebamaist.
Loe edasi >
http://www.seemnemaailm.ee/articles/index.php?GID=355
Taevatähed
”Murukatus”
Tõlkija: Seemnemaailm
Tiheda rohuga katus on võimeline neelama kuni 80% sademetest ja hiljem 60% niiskusest atmosfääri tagastama. Peale selle kaitseb „elav katus“ katusekattematerjali ultraviolettkiirguse kahjuliku mõju eest, moodustab lisa heliisolatsiooni, vähendab küttekulutusi, kaitseb maja ülekuumenemise eest (toimub looduslik õhuvahetus). Ta on tuleohutu ja mis veel eriti hinnatav – dekoratiivne.
Loe edasi> http://www.seemnemaailm.ee/articles/index.php?GID=240
Murukatus
“Aed pudelis – florarium”
Tõlkija: Seemnemaailm
Pudeliaed (florarium) – see on klaasist või plastist nõu, mille sisse on istutatud toataimed. Õhu juurdepääs nõusse on piiratud või täielikult takistatud, mille tulemusena moodustub niiske kliimaga keskkond; see sobib õrnade ja nõudlike taimede kasvatamiseks, mis muidu vaevu taluks karme toatingimusi.
“Kuidas valida taimi rõdu jaoks?”
Tõlkija: Seemnemaailm
Enne kui asuda tegelema rõdu või lodža haljastamisega, tuleb hinnata taimede
tulevasi kasvutingimusi ja vastata järgmistele küsimustele:* millisesse ilmakaarde jääb rõdu?* kas ei hakka taimi varjutama lähedalseisvad puud, majad või varikatus?* kas koht on kaitstud tuulte ja vihmade eest?Taimede valikul tuleb neid faktoreid kindlasti arvestada, muidu võib teid juba
esimesel aastal saata ebaedu, mis võtab ära igasuguse isu rõdul lilli kasvatada.
Loe edasi>
http://www.seemnemaailm.ee/articles/index.php?GID=228
Rõduaed
“Kujundame püsilillepeenra”
Tõlkija: Seemnemaailm
Üheks aia, pargi, puhkenurga, õue kujundamise elemendiks on lillepeenar. Iseloomult võivad nad olla väga erinevad. Rangeid, klassikalisi lillepeenraid kasutatakse esinduslike regulaarsete aedade kujundamiseks; naiivselt-vanamoelised klumbid, mis veel hiljaaegu kaunistasud meie linnaparke; monotoonselt üksluised, sümmeetrilised, ühesugust värvi ja ühesuguse kõrgusega taimedega – klassikalised lillerabatid (kitsad lillepeenrad). Maastikupargi stiilis aedade teke mõjutas ka lillepeenarde kujundamist. Värviküllased, kuid ilmetud lillepeenrad ei vastanud aedade esteetikale, mis eelistasid loomulikkust ja naturaalsust. Teeradade ja veekogude vabad jooned, puuvõrade ja põõsaste pehmed piirjooned harmoneerusid loodusliku floraga enam, kui vaiplillepeenardega. Rabatid muutusid loomulikumaks, nii nagu kogu aedki, omandasid romantilise ilme. Nad kaotasid geomeetrilised jooned ja täitusid mitmekesisemate liikidega, hakkasid sarnanema tihedatele õitsvatele tihnikutele. Nii ilmus uus lillepeenra liik – püsilillepeenar (ingl. k – mixborder), mis muutus looduslikus stiilis aia lahutamatuks osaks. Loe edasi >
http://www.seemnemaailm.ee/articles/index.php?GID=88
“Puude varjus (aed metsas)”
Suurte puude läheduses hakkad tahtmatult nautima jahedat ja värskendavat õhku, mis on täis rahustavaid aroome. Siin laualvad linnud, siin ununevad linna-askeldused. Kui lõpevad mured „paradiislikku nurgakesse“ rajatud maja ehitus- ja viimistlustöödega, siis tekib vajadus hakata tegelema oma maatükiga. Tekib soov kaunistada seda metsataolist ümbrust ilupõõsastega, istutada elavtara, rajada lillepeenraid või lihtsalt muru. Aga kohe tekivad ka probleemid: mida teha puudega – ei saa neid ju maha raiuda seepärast, et õitsvad taimed on ilusamad või tahaks uusi moodsaid sorte, mis enamikus armastavad just kasvada päikselises avatud kasvukohas. Ja ka marjakultuurid ei kanna vilju, kui nad ei saa olla päikese käes. Ja kui õiepungade moodustumisel on valguse puudujääk, siis pole loota ka head saaki. Väljapääs on ainult üks: mõelda põhjalikult läbi, millised taimed lepivad valguse puudujäägiga ja seejuures suudavad veel normaalselt areneda, ilma, et nad kaotaksid oma dekoratiivsust. Probleeme tekib veel ka sellega, et suured puud nagu tamm, pärn, vaher, aga samuti kuusk, mitte ainult ei varjuta alumisi rindeid, vaid võivad kogu oma võra projektsioonipindala ulatuses, eriti just tüve läheduses, sõna otses tähenduses pumbata oma juurestikuga pinnasest välja niiskuse ja sellega koos ka vajalikud toiteained. Enamus puude juurestikust paikneb maapinna läheduses, seepärast pole nendes kohtades võimalik isegi labidat maasse lüüa, auku kaevata või midagi istutada. Ainult juurevabad maalapid, enam-vähem valgustatud metsalgendikud ja metsaservad tulevad kõne alla niisuguse maastiku heakorrastamisel.
“Monokroomne aed”
Tõlkija: Seemnemaailm
Me oleme harjunud, et lillepeenar peab olema kirju. Just nii näevad välja traditsioonilised ja tagasihoidlikud lillepeenrad vanades suvilates, ja maastikudisainerite poolt loodud peened lillekompositsioonid. Siiski, on viimastel aastatel suuremat populaarsust võitmas nn. ühevärvilised aiad, see tähendab kompositsioonid, milles eksisteerib vaid üks värv, ning tema variandid.
Isiklikult, monokroomsed, ühevärvilised, ehk, nagu neid veel nimetatakse, koloristilised aiad- need pole sugugi praegusaegsed leiutised. Ühes või teises variandis võib neid leida erinevate maade park-aedade ajaloos. Üks keerukam seda tüüpi lillepeenar oli loodud kuulsa prantsuse kunstniku
Claude Monet aias Givernys. Muuseas, Monet ja tema aednike looming- see on kõrgem pilotaaž koloristilise aia kunstis.
Giverny lillepeenrad koostati nii, et igal sessoonil oli oma värv: seda maastiku kaleidoskoopi alustasid kollased põllud nartsissidest, nende asemele tulid iirised, sirelid ja glitsiiniad, mässides aia helesinisesse uduloori, suvel valitsesid seal punased moonid ja roosid.
Meie hakkame rääkima teistsugusest koloristilisest lillepeenrast, sellisest, mis ei vaheta oma värvi hooaja jooksul, ning mille võlu seisneb just selles omaduses. Lühidalt, õige planeerimise korral ei ole need hoopiski mitte igavad. Peale selle, just sellistes lillepeenardes näevad eriti efektsed välja erinevate lehtedega taimed. Sest traditsioonilise kirju peenra juures ei pane me pahatihti taimede lehti üldse tähele. Siin aga, täidavad nad üht peamist rolli.
Kahjuks, ei meeldi sellised peenrad just mitte kõigile.tegelikult see on ilu gurmaanidele. Paljudele tunduvad sellised peenrad “rõõmutud” ja igavad. Meie silm on lihtsalt harjunud ühel peenral nägema kõiki vikerkaare värve. Suvi on meil lühike, ning selline lõunamaine “möll2, olgugi, et vaid mõni kuu, lepitab meid meie jaheda kliimaga.
Seepärast pole sugugi vajalik täielikult loobuda harjunud lillepeenardest! Kuid, kui soovite proovida midagi uut ja huvitavat, siis tasub leida aias kasvõi väike maalapike (kasvõi 3 m2), ning luua sinna, näiteks valge või helesinine kompositsioon.
“Kuidas kasvatada lilli kruusas?”
Tõlkija: Seemnemaailm
Kui teil on lillepeenarde hooldamiseks vähe aega, võib teid hädast välja aidata kruus. Sel juhul kasvatatakse sobivaid lilli läbi paksu kruusakihi, mis toimib kui püsiv multš. See kiht takistab umbrohtude kasvu ja hoiab niiskust. Kruusast lillepeenra võib rajada kõikjale: linna, väikesele platsile keset asfalti, sellise väikese dekoratiivse laigu võib luua sillutise keskele, see sobib kaunistama väikest õueala maja ees, eriti sellist, mis on vahel autode parkimise kohaks.
Esimene, millest alustada kruusapeenra rajamisel- see on maa vabastamine murumätastest. Mis puutub suurtesse puudesse ja põõsastesse, mida soovite alles jätta, siis võib kruus neid ümbritseda. Ökonoomsuse mõttes asetakse maapinnale kile, või selleks eesmärgiks ettenähtud sünteetiline materjal. Materjali peale pange 5cm paksune kiht kruusa. Sellise istutuse korral (läbi kile) ei kasva teie lillepeenras ükski umbrohi. Kuid sellisel istutusel ei saa ka teie taimed iseseisvalt paljuneda, seemnetega. Märgitud kohtades tuleb kruus eemaldada, teha kilesse ristikujuline lõige, ning moodustunud avausse istutada taim. Kui te ei soovi kilet kasutada, võite kruusa panna ka otse maapinnale. Sellisel juhul aga tungib läbi kruusakihi mõningal määral umbrohte, kuid lilled saavad vabalt külvata oma seemneid. Need, mida te ei vaja, kitkute välja. Kõige tähtsam kruusaaia rajamisel on õigete taimede valik. Ümbritsev ala kaunistage erinevate suurte kividega, kõrvale rajage alpinaarium, mis tõuseb
ühtlaselt, ning asetage mõned terrakotapotid.
“Vertikaalhaljastus”
Tõlkija: Seemnemaailm
Vertikaalne haljastus – see on dekoratiivtaimede kasvatamine mitte peenras ega klumbis, vaid erinevatel tugedel, seintel, kaartel, pergolatel. Äärmiselt ilusad näevad välja erinevad ehitised, kui nad on mähkunud erinevatesse taimedesse. Vertikaalse haljastuse abil saab maskeerida näotuid kuure või teisi majapidamishooneid, anda värvikust tuhmile tarale. Õige hoolduse korral ei varja need taimed ainult ehitisi, vaid kaitsevad neid ka vihma eest. Niiskustarmastavad taimed, korjavad liigset niiskust vundamendi ja maja seina äärest, luues niimoodi soodsa mikrokliima majas endas. Paljud nendest taimedest vajavad erinevaid tugesid. Sellised ronitaimed, nagu harilik luuderohi ja metsik viinapuu kinnituvad ise seinale, kuid ilma spetsiaalse konstruktsioonita võivad nad selle ära lõhkuda, kui telliskiviseinas on praod ja krohvitud seinas lõhed. Ronitaimede jaoks valmistatakse toed, mille najale nad seotakse. Enamikele teistele taimedele valmistatakse toed pingul horisontaalse
st traadist, või dekoratiivsetest puidust raamidest, mis kinnitatakse seinale. Toeks võib kasutada isegi kuivanud puud, mis loob ebatavaliselt dekoratiivse elemendi, kasutamata selleks spetsiaalseid konstruktsioone.
“Lillepeenra hooldus”
Kastmine ja piserdamine.
Õige kastmine- üks peamisi protsesse õistaimede eest hoolitsemisel. Õistaimed jagatakse vastavalt niiskusvajadusele põuakindlateks, niiskust vajavateks ja keskmiselt niiskust vajavateks taimedeks.
Põuakindlateks mitmeaastasteks taimedeks on: kalju-kilbirohi, puju, hall mailane, kassikäpp, nelgilised, ibeeris, aubrieeta, kivirik, kukeharjad, mägisibulad, tüümian (ehk liivatee), villane nõianõges, kuningakepp, piimalill ja kadakkaer.
Keskmiselt rohkem niiskust vajavad: anemoon, kurekell, käoking, astilbe, brunnera, elulõng, murtudsüda, kannike, kobarpea, metsvits, meelespea, kuutõverohi, priimula, rabarber, kullerkupp, aedfloks, hosta, tonditupik.
Rohket kastmist vajavad: daaliad, kellukad, kukekannused, lupiinid ja praktiliselt kõik sibullilled. Ülejäänud mitmeaastased lilled kuuluvad keskmise niiskusvajadusega lillede hulka. Intensiivsem ja regulaarsem peab kastmine olema aktiivse kasvu perioodil, pungade moodustamise ajal, õitsemise ajal ja taime uuenemisorganite arengu ajal. Kastmisnorm lillepeenras üheaastastele lilledele on 15-20 l/m2, ning mitmeaastastele 30-40 l/m2. Kastmise sagedus peaks intensiivsel kasvuperioodil olema vahemikus 3-5 korda. Peale selle, vajavad mitmeaastased lisaks ühe-, või kahekordset kastmist uuenemisorganite moodustamise perioodil, mis enamikel mitmeaastastel on suve lõpus, sügise alguses. Varakevadisi ja kevadisi sibullilli tuleb kasta rikkalikult, et muld niiskuks 30-40cm sügavuselt. Kastmisnorm 40-60 l/m2. Vegetatsiooniperioodil kasta 2-3 korda.
Kasta on kõige parem õhtuti, vooliku otsas oleva pihusti kaudu. Kuumal perioodil soovitatakse taimede värskendavat piserdamist, et pesta lehtedelt tolmu, alandada temperatuuri, ning tõsta taimedevahelist õhuniiskust. Piserdamisele kuluva vee norm on 2-3 l/m2.
.
